Sunday, February 13, 2011

Intervjuu Fueliga

Seekord istusin maha noore, andeka ning muidu muheda tegelase Fueliga. Rääkisime kaks sõna graffitist, joonistajatest, prügikonteinerite projektist ja muust. Intervjuu valmimine võttis küll pika aja, kuid oli seda igati väärt. Siinkohal tervitan Fueli ennast ning tänan, et olid nõus ennast jagama. Keep it cool, yo!

Algus

Nooruspõlvest mäletan eredalt käsitisi maalitud reklaame. Suur Pauligi reklaam kino kosmose kõrval, mida iga aasta uuesti üle maaliti, korrigeeriti või parandati, mäletan veel välisministeeriumi läheduses asunud Baltika tehase suurt reklaami, mis kujutas riidepuud ja kleiti, millest igasugused kujundid laiali lendasid.
Esimest värvitud seina nägin Veerennis vana turu, praeguse Säästuka hoovis. Keegi Sergei ja Max olid sinna hiigelsuured, psühhedeelsed tondid, klounid jms maalinud. Väiksena tundus see mulle hirmus ja mõtlesin miks need joonistatud on.
Sealt mõne meetri kaugusel, praeguseks mahalammutatud Baltika tehase seinal, ilutses oranžis kirjas graffiti „Geromee“ ning stiilsed, ühejoonega pihustatud räpikarakterid kirjaga „Regain the world“. Tagant-järele mõeldes olen kindel, et need olid välismaa writer´ite joonistatud. Praeguseks on seinast vaid jupp alles.
Mainimata ei saa jätta ka Sky-Plus´i reklaame , millest räägitakse aegade lõpuni.
Graffiti osas oli inspiratsiooniks ka kodukant ja kool kindlasti ning mu vend, kellega tegime tervele pealinnale ringi peale aerosoolipurgid taskus. Mäletan selgelt kuidas mõtlesin tol ajal, et ei minul oma käekirja teki! See oli kümme aastat tagasi.

Üldiselt tahtsin värvidega midagi teha ja haiglahoov, mis oli põhimõtteliselt mu tagahoov, oli selleks ideaalne koht, kuna see oli robustne, prahti, süstlaid, nõelu ja muud uskumatut ollust täis. Lihtsalt „haige“ koht.

Bombing Vandals

BV sai alguse Pelgulinna kunstikoolist. Loojateks olid Riku ja ta semud-klassikaaslased (Roy, Heso, Weiz jt.). Kui ühinesin oli see minu jaoks rohkem pundi värk, kuna BV-d võis lugeda kõikjalt ja tegemist oli mu koolikaaslastega – muhe teema oli!
Mingi hetk hakkas kamp aga lagunema. Riku ja Weizi vahel tekkis mingi beef ja Weiz lahkus, Riku ise hakkas vahepeal räppima ja järgmine hetk oli ta hoopis EKS-is ja nii see läks. Üks päev oli Secon ainus, kes selle nimega tegeles.
Siis kui BV-ga ühinesid Epik, Towk, Skem ja kõik teised, läks süsteem põhimõtteliselt autopiloodi peale. See polnud enam minu teema ja ma skip´isin. See polnud isiklik otsus, kuna saan nende inimestega hästi läbi, pigem oli see stiilile-lähtuv otsus – mul olid teised mõtted ja sihid.

Stiil

Mingi stiil ikka on. Kui alustasin graffitiga, tahtsin igakord ennast ületada ja seda sai korduvalt tehtud.
Kui hakkan näiteks tähti konstrueerima, näeb see välja nagu lõikamine. Tähed hakkavad moodustuma lõikuvatest joontest - kasvama nagu kristall! Kui rääkida aga karakteritest, kujunditest jms, siis mida kiirem, lihtsam ja arusaadavam seda parem! Ja kui töö ajab veel kellegi naerma olen väga rahul! Ühesõnaga keskendungi sellele, et kolmandad isikud saaksid midagi mu teostest, unustamata et teos peab ka mulle endale meeldima.
Hetkel tahan uusi asju avastada, tegeleda maailmaga. Vahel sisenen graffiti teemasse, tõmban paar joont, saan sellest, mida tahtsin ning tegelen muude asjadega edasi.
Olen hakanud üha rohkem ka teksti oma teostesse lisama ja see on tingitud taaskord vaikimisest. Kuidagi peab ju enda avamist alustama ning hea on seda läbi huumoriprisma teha. Jama on ainult see, et siiani olen seda ikka täägides teinud – kõik inimesed ei loe välja.

Prügikonteineri projekt.

Aastal 2007 oli Noorte Aasta ning vanalinnas korraldati foorum, kus räägiti erinevatel teemadel ja graffiti oli üks neist. Info jõudis meieni ning otsustasime kohale minna – paljud läksid. Spiikripulti astusid joonistajad (õigemini Sänk), munitsipaalpolitsei esindajad, ametnikud ja kõiksugu muud tegelased. Põhimõtteliselt oli Sänk esirindel ning sai kogu sopa enda kaela. Ta polnud pealinna teemaga suurt kursis, vaid tuli rohkem Võru joonistajaid esindama.

Miks keegi pealinna ei esindanud? Näiteks sina ise?

Kuulsin foorumist alles päeval, mil see juba aset leidis ja mida mul ikka nii väga rääkida oleks olnud. See oli terav debatt! Enamus vasturääkijaid tulid Munitsipaalpolitseist ja naabrivalvest. Imestama pani, et kaks väitlusklubi kutti olid julgelt graffiti eest seismas. „See on ju illegaalne“, ütles enamus, mingeid sisukamaid argumente nagu ei tulnudki.
Pärast üritust tutvustas Sänkile end noorsoo- ja spordiameti esindaja, kes pakkus välja koostöövõimaluse ning jättis enda kontaktandmed. Erak võttis nendega ühendust, kuid esialgu ei teatudki, mida otseselt teha võiks. Uuriti pinda mõnda aega ja siis pakutigi välja, et võiksime konteinereid värvima hakata. Ostsime värvid, sõitsime maakohtades, värvisime mõned konteinerid ja nad jäid meiega väga rahule! Ise jäime muidugi ka ja nõnda meie suvi mööduski – reisides ja värvides! Kõike seda rahastas Pakendiringlus, kes sai oma konteinerid projekti käigus värvitud ning Tallinna Noorsoo- ja spordiamet.

Kuidas mõjus projekt graffiti mainele?

Kohtades, kus värvisime mõjus see kindlasti hästi! Inimesed tulid meiega juttu rääkima. Vanemad inimesed kiitsid, kuid mingil imelikul põhjusel ütlesid noored just, et mis me sodime, see on sodimine ja ärge sodige. Väga kummaline.

Esimene aasta oli katsetuste aasta. Keegi ei teadnud, mis sellest välja tuleb, kuid lõppkokkuvõtteks oli vastukaja positiivne!
Järgmisel aastal sooviti seda jätkata ning mõtlesime, et miks mitte. Seekord oli meie osalus palju väiksem. Joonistajaid kaasati juurde ning isegi mingid vabatahtlikud tulid Saksamaalt neid värvima.

2009. aastal oli juba konkurss. Igaüks võis kavandeid saata ja teha. Isegi auhinnad olid. Meie ise olime korraldajate rollis ja joonistamisest suurt osa ei võtnud. Sel aastal tegelesime juba raamatuga.

Raamatu kohta küsiksin kohe ära, et kas need tulevad kunagi müüki?

Mitte kunagi ei tule müüki. Noh, ma tegelikult ei tahaks öelda päris nii... Oleme seda omavahel arutanud ja mõtelnud sellele, kuid esialgu siiski ei ole tulemas. Jube kahju, sest paljud soovivad ja pole lihtsalt anda. Eks tulevik näitab.

Kirjelda oma loomisprotsessi

Kõik algab pildist minu peas. Toimub välgatus ja kõik! Üle jääb vaid teostus. Tihtilugu pole kavandit vajagi, sest pilt mu peas on nii selge.

Kui tihti ebaõnnestud?

Mitte kunagi! Kui peab parandama hakkama siis on parem uus teos luua. Kui tundub, et pole õige hetk, siis pole mõtet alustada. Muidugi võib ka jopata, kuid terviklikkus on siiski oluline.

Nagu aru saan, siis idee vormi valamine on sinu jaoks kõige lihtsam osa.

Just nii. Vahel tuleb tuleb lihtsalt jätta ruumi ideeks, et see saaks tekkida.
Kunagi tegin selliselt, et lõin midagi ning hakkasin sellele tähendust looma/mõtlema ja see polnud päris see. Hetkel aga algab kõik ideest, mida tuleb vahel veidi kohendada ning siis valada vormi.
Selline ümberpööramine tõi minu loomingusse aastase puhkuse, kuid ilma poleks saanud.

Soov tuua oma teosed inimesteni tekkis aga isoleeritusest ja eelkõige koolist, mis mu silmad avas. Koolis õppisime, et alati pole vaja neli nädalat pusida, et midagi head luua. Vahel piisab väga vähesest, et ennast väljendada. Ennem olid mu tööd tühjad või oli sisu vähe – siin õpin, kuidas ja mida töö sisse panna. See on vajalik, et rääkida oma töö lugu ja põhjused. Näiteks sellel siin on ankur käe peal, mis tähendab lootust, aga luukere on jällegi selle pärast, et cool oleks.

Kuidas suhtud kriitikasse?

Ei kuidagi. Kõige jõhkram kriitika pärineb minust endale. Kui mõni inimene kritiseerib, siis tekib temas konflikt, mitte minus. Ma ei oota, et keegi midagi sitasti ütleks. Alalist kritiseerimist tuleb vältida.

Writer´id

Joonistajad mõtlevad enamasti endale. On olnud olukordi kus kaks venda on joonistatud koos aastaid, aga seintel nussivad ikka üksteist. See on Eestis nii tavaline. Tänaval ütlevad tere-tere, aga hiljem ütlevad „yo see vend on imelik veits“, olgugi, et elate ühel tänaval näiteks.
See oli põhjus miks hakkasin Tallinnast väljaspool joonistamas käima, kuna siin oli teema nii enesekeskne ning üksluine. Mõtlesin, et kindlasti on kuskil stiilseid joonistajaid, kes ei tunne, et nad peaksid tõmblema pidevalt. Joonistajaid, kes on mõtetelt avatumad. Neid ma ka leidsin.

Nagu kõige muuga, tahetakse graffiti olemust lahti muukida – tahetakse luua mingi universaalne valem ja liigitus, aga seda pole ju vaja. Graffitit tehakse nii erimoodi – üks ütleb, et tegemist on kunstiga, teine ütleb, et vandaalitsemisega. See on küsimus, mis ei leia kunagi vastust ega peagi leidma. Olen kaua mõelnud sellele, mis neid kahte eristab. Näiteks käisin Võrus ringi ja nägin, et sillutise üks kivi on ära värvitud ja sain aru, et vahe on selles, kas sa võtad selle kivi ja viskad kellegi akna sisse või värvid ta kollaseks.

Paranoia

Paranoia on iseensest suur inspiratsiooni allikas. Eile mõtlesin joonistama minna, kuid siis hakkasin kõhklema, kuna parakad olid just vaibunud. Vaatamata sellele, et ma ei tee midagi hullu, mõjutab see mind siiamaani. See on nagu haigus. Ma ei taha üldse rääkida sellest. Lähedased heidavad ka ette, et ma ei räägi isiklikest asjadest piisavalt, kuid ma pole lihtsalt harjunud seda tegema.
Igakord kui tahan millegiga edukalt hakkama saada ei räägi ma sellest kellelegi. See on minu jaoks nii tavaline. Ma ei räägi vahel isegi siis kui miski valmis on – teen oma asja ja nii ongi, kuid teinekord see tundub nii vale - tundub nagu peaksin jagama ka. Samas ongi äkki nii kõige parem.
Teiseks kripeldab ka see fakt, et Eesti on nii väikene koht. Kõik teavad, mida sa teed ja kui keegi tahab sulle sitta keerata, saab ta seda teha. Näiteks oli selline juhtum, kus Lasnamäel soditi mingid autod täis. Ma täpsemalt ei tea , mis seal toimus, aga helistati mulle ja küsiti kas mina tean, kes tegi – see ei ole normaalne! Kipub olema nii, et kui keegi on sind korra värv pihus näinud, paneb märgi sulle külge. Ei huvita kedagi, et sa kodus maalid või kuulad klassikalist muusikat.
Aastaid tagasi oli äge enda teoseid hiljem näha, kuid praegu tuleb paranoia – nagu seda ei tohiks seal olla, kuna ma tean, mida sellest arvatakse.
Kõige nõmedam olukord on siis kui miski kukub sitt välja. Näiteks kui mult küsiti, et mis ma arvan sellest, et teistele inimestele ei pruugi graffiti meeldida, siis vastasin, et mul on sellest ükskõik. Hiljem aga jäi see mind painama ja avastasin, et pole ikka küll. Tegemist on tänavatega ja paljud inimesed kõnnivad neil. Kui joonistad kusagile, siis see mõjutab kõiki. See, et mõni maja näeb sitt välja ei tähenda, et selle peab veel sitasemaks tegema.Negatiivsust on niigi ohtralt, milleks seda paljundada.
Täägimisega ütled sa põhimõtteliselt „mina“. Ma ei taha „mina“ öelda, vaid parema meelega ütleksin midagi muud – midagi enda seest.

EKA skulptuuri osakond, 15 Detsember, 2010

3 comments:

richard said...

mõnus lugemine! ootan uusi intekaid.

kristjan said...

asjalik intekas

johann said...

tore tegemine